Üheks ennetava meditsiini aluseks on vaktsineerimine, mille eesmärgiks on vähendada ohtlike nakkushaiguste levikut, leevendada haiguste kulgu (või nende levitamist haigestunud loomade poolt) ja minimaliseerida inimeste nakatumist zoonoosidesse.

Koera regulaarne vaktsineerimine ei kaitse ainult teda ennast, vaid vähendab nakkushaiguste riski laiemas populatsioonis. Tänu laialdasele immuniseerimisele diagnoositakse tänapäeval väga harva koerte katku ja marutaudi. Kuid sellise staatuse hoidmiseks peaks lemmikuid jätkuvalt korralikult vaktsineerima ning kutsikate (ka täiskasvanud koerte) importimisel riikidest, kus ohtlikud nakkushaigused on jätkuvalt aktuaalsed, pöörama suuremat tähelepanu vaktsineerimisskeemidele ja järgima Veterinaar-ja Toiduameti nõudeid. 

Mis on vaktsineerimine? 

Vaktsineerimine seisneb organismivõõraste ainete ehk antigeenide sisestamisel koera organismi, mille tagajärjel tekib vastupanuvõime ehk immuunsus teatud haigustekitajate suhtes. Antigeeni süstimisel organismi hakatakse tootma antikehi ja tekib immuunmälu. Kui haigustekitaja satub vaktsineerimise järgselt koera organismi, tunneb organism ohu ära ja varasemalt tekkinud antikehad hakkavad seda neutraliseerima. Tänu sellele hoiab vaktsineerimine haiguse ära või leevendab haigussümptomite väljakujunemist ning koer põeb haigust kergemini. 

Vaktsiinid ja vaktsineerimiskeemid 

Eristatakse tuumikvaktsiine ja mitte-tuumikvaktsiine. Tuumikvaktsiinide koostisesse kuuluvad koertekatku (CDV – Canine Distemper Virus, vaktsiinikleepsul tähis D või C), parvoviirusinfektsiooni (CPV – Canine Parvovirus, kleepsul tähis P), koerte nakkava hepatiidi (CAV-2 Canine Adenovirus-2, kleepsul tähis H) ja marutaudi (R – Rabies) antigeenid. Kuna tegemist on väga nakkavate ja potensiaalselt eluohtlike nakkushaigustega on esimese kolme nimetatud nakkuse vastane vaktsineerimine rangelt soovituslik. Zoonootilise marutaudi vastane vaktsineerimine on Eestis kohustuslik iga 2 aasta järel.

Mitte-tuumikvaktsiinideks loetakse leptospiroosi ja kennelköha tekitajate – koerte paragripi (CPiV – Canine Parainfluenza Virus, kleepsul tähis Pi) ja Bordetella bronchiseptica vastaseid preparaate. Nende vaktsiinide kasutamine sõltub koera elustiilist ja elukeskkonnast. Kennelköha vaktsiini on mõistlik kasutada nendel koertel, kes külastavad koertenäituseid ja võistlusi, puutudes kokku väga paljude teiste koertega. Leptospiroosi (vaktsiinikleepsul tähistatud L) vastane vaktsineerimine on näidustatud õues elavatel ja töötavatel koertel, eriti jahikoertel. Samas peab tõdema, et leptospiroosi, aga ka kennelköha juhtumeid on esinenud väikestel sülekoertel, kes liiguvad ainult piiratud territooriumil.

Kutsikate vaktsineerimist alustatakse tavaliselt (DHPPi) 6-8 nädala vanuses ja süstitakse kolm korda 3-4 nädalaste vahedega. Kusjuures viimane vaktsineerimine ei tohiks olla varem kui 16 nädalaselt. Mõnikord otsustab loomaarst alustada kutsika vaktsineerimist 3 kuu vanuses, sellisel juhul süstitakse ainult 2 korda 3-4 nädalase vahega. Marutaudi vaktsiini (R) manustatakse alates 12. elunädalast ühekordselt (tavaliselt koos kolmanda süstiga 16 nädalaselt). Kutsikaea vaktsineerimise viimane vaktsiin (DHPPi+R) tehakse üks aasta pärast viimast kutsikana tehtud vaktsiini või koera ühe aastaseks saamisel. Kui kutsika esmane vaktsineerimisskeem on korralikult tehtud jätkatakse kordusvaktsineerimist tuumikvaktsiinidega 2-3 aasta järel, olenevalt vaktsiini tootja soovitustest ja kohalikust seadusandlusest. Marutaudi vastane vaktsineerimine on Eestis kohustuslik igal teisel aastal. Kennelköha komponentide, paragripi ja/või Bordetella bronchiseptica  vastu on soovituslik vaktsineerida iga aasta.

Leptospiroosi vastase esmase vaktsineerimisega alustatakse 8 nädalaselt (sageli alates 12 elunädalast) ning tehakse 2 süsti 3-4 nädalase vahega. Parima kaitse tagamiseks on vajalik iga-aastane kordusvaktsineerimine. Igale koerale individuaalse sobivaima vaktsineerimisskeemi koostab loomaarst, võttes arvesse looma vanust, haigestumisriski ja elustiili.  

Millest sõltub immuunsuse teke? 

Vaktsineerimise järgne kaitse sõltub paljudest asjaoludest. Vaktsiini toimekust võivad mõjutada koera vanus, toitumus, tiinus, stress ja kaasuvad haigused. Seetõttu on vaktsineerimisele eelnev kliiniline läbivaatus ja veendumine koera tervises äärmiselt oluline. Haiguse ajal vaktsineerimisel ei saavutata soovitud kaitset, sest organismi immuunsüsteem on hõivatud haiguse elimineerimisega. Ka siseparasiitide elutegevus koera organismis on haigus, mistõttu soovitatakse 7-10 päeva enne vaktsineerimist anda koertele ussirohtu.

Kutsikate vaktsineerimise nurjumise üheks peamiseks põhjuseks on liiga varajane immuniseerimisega alustamine. Vastsündinud kutsikad saavad emalt ternespiimaga kaitsvaid antikehi, mille tase koera kasvades ja oma immuunsüsteemi arenedes tasapisi langeb (umbes 8-12. elunädalal). Kui esmase vaktsineerimisega alustada liiga varakult (enne 6-8 elunädalat), neutraliseerivad emalt saadud antikehad vaktsiini toime ja oodatud kaitset ei saabu. Sellisel ajaperioodil on kutsikas väga vastuvõtlik nakkushaigustele, sest oma immuunsüsteem on veel puudulik ning vaktsiini toime pole piisavalt tõhus. Emapoolsete antikehade tase kutsika organismis ei ole ennustatav ja seepärast soovitatakse alustada vaktsineerimisega mitte enne kui 6-8 nädala vanuses. Vajalik on korduv immuniseerimine, et tabada ära olukord, kus emapoolsed antikehad on piisavalt madalal tasemel. Koera esimese eluaasta täitumisel või üks aasta pärast esmaste vaktsiinidega lõpetamist, tehakse booster vaktsiin, mis kindlustab parima kaitse. Edaspidi jätkatakse tuumikvaktsiinidega iga 2-3 aastal järel, olenevalt vaktsiini pakendinfolehe suunistest ja marutaudi puhul seadusandlusest – Eestis on marutaudi vastane revaktsineerimine iga 2 aasta järel kohustuslik.

Mitte-tuumikvaktsiinide, leptospiroosi ja kennelköha vastaste preparaatide toimekus on lühem ning nende haiguste vastu peaks kõrge haigestumisriski korral vaktsineerima iga-aastaselt.

Kennelköha ja leptospiroosi vastased vaktsiinid ei taga haigestumise suhtes 100% kaitset. Kennelköha tekitajateks on koerte paragripp, Bordetella bronchiseptica ja koerte adenoviirus-2, millele võib lisanduda veel mükoplasma. Vaktsiin aitab leevendada haigussümptomite väljakujunemist ja vähendada võimalikke tüsistusi.

Leptospiroosi vastased vaktsiinid ei garanteeri täielikku kaitset, sest haiguse tekitajal, Leptospira nimelisel spiroheedil on väga palju tüvesid. Vaktsiinis on esindatud maksimaalselt 4 levinumat tüve, aga nakatumine võib toimuda hoopis erineva Leptospira-ga. 

Vaktsineerimise kõrvaltoimed 

Iga ravimi manustamise järgselt võib tekkida kõrvaltoimeid. Sama kehtib ka vaktsiinide puhul.

Mõnikord võib tekkida vaktsineerimise järgselt süstekoha paistetust ja esineda sügelust, kuid need tavaliselt taanduvad paari nädala jooksul. Ülitundlikkusreaktsioone ja süsteemseid kõrvaltoimeid esineb harva. Süsteemsed kõrvaltoimed avalduvad tavaliselt kuni kolmel vaktsineerimise järgsel päeval ning nendeks võivad olla loidus, palavik, isutus ja seedehäired. Selliste sümptomite või muude terviseprobleemide esinemisel peaks kindlasti konsulteerima loomaarstiga. Ülitundlikkusreaktsioonid tekivad praktiliselt kohe peale vaktsiini manustamist, mistõttu on mõistlik peale koera vaktsineerimist (eriti pärast esmaseid vaktsiine) veeta natukene aega loomakliinikus.

Igasugusest vaktsineerimise järgsest kõrvaltoimest on mõistlik loomaarsti teavitada. Loomaarst teavitab soovimatust kõrvaltoimest ravimi tootjaid ning oskab arvestada ka järgmisel vaktsineerimisel võimalike kõrvaltoimete riskiga, valides tundlikule indiviidile teistsuguse vaktsiini.

Kõrvaltoimete esinemise risk on võrreldes vaktsineerimata koera nakkushaigustesse haigestumise riskiga küllaltki madal.

Vaktsineerimine aitab ära hoida väga nakkavaid ja tervist raskelt kahjustavaid haiguseid vaktsineeritud koeral endal, aga ka laiemas koerte seltskonnas. Haigestumise tagajärjel tekkivate terviseprobleemide ja kuluka haiglaravi vältimiseks on lihtne meetod – regulaarne tervisekontroll ja vaktsineerimisskeemi jälgimine.