Siseparasiidid on lemmikloomade seas väga levinud, kuid sageli aladiagnoositud probleem.
Siseparasiidid on ümar- ja paelussid, aga ka ainuraksed parasiidid.
Nakatumine ümar- ja paelusstõvesse toimub otseselt või kaudselt. Mõni haigus võib kanduda ka inimestele, eriti vastuvõtlikud on lapsed. Otsene nakatumine tähendab, et koer neelab alla mullas, roojas, karvastikus ja mujal väliskeskkonnas esinevad nakatumisvõimelised parasiidid või parasiidimunad. Otseseks nakatumiseks peetakse ka kutsikate nakatumist tiine koera platsenta või emapiima kaudu juhul, kui emaskoerale ei ole tehtud regulaarset korralikku ussitõrjet. Kaudseks nakatumiseks on vaja vaheperemehi. Need on erinevad organismid, näiteks teod, vihmaussid jt, kelles parasiit areneb nakatumisvõimeliseks. Sellisel juhul nakatub koer parasitaarhaigusesse vaheperemeeste söömisel või allaneelamisel. Kolmas võimalus nakatuda on vektorsiirutajate vahendusel. Sel juhul kanduvad nakkused üle lülijalgsete vaheperemeestega, näiteks kirbud, sääsed. Ümar- ja paelusstõbede tekitajaid on palju, kuid käsitleme kahe rühma enam levinud esindajaid.
Ümarussid
Kutsikasolge (Toxocara canis) on küllaltki levinud ümaruss, mis põhjustab parasitoosi eeskätt kutsikatel. Täiskasvanud emased koerad kannavad nakkust varjatult, olles ise varem juba nakatunud. Nendel püsivad parasiidid lihastes ja maksas soikeseisundis.
Umbes kolm nädalat enne poegimist aktiveeruvad soikeseisundis püsinud parasiidid ja kutsikad nakatuvad tiine koera platsenta või emapiima vahendusel. Kutsikates arenevad neist arenguvormidest umbes kolme nädalaga munemisvõimelised parasiidid. Seetõttu võib isegi alla ühe kuu vanustel kutsikatel olla massiliselt solkmeid.
Kui aga kutsikas nakatub väliskeskkonna vahendusel, siis lisandub parasiidi elutsüklisse üks etapp. Allaneelatud munadest arenevad vastsed, kes liiguvad soolestikust kudedesse, peamiselt kopsu. Kopsus solkmed kasvavad ja küpsevad ning liiguvad peagi tagasi soolestikku. Kutsikad hakkavad köhima ja väljaköhitava sekreediga neelatakse noored parasiidid alla. Neist arenevad täiskasvanud, väliskeskkonda mune eritavad ümarussid. Arengutsükkel algab uuesti.
Kutsikasolkmed võivad kasvada 8–18 cm pikkuseks ja neid võib kutsika soolestikus elada väga palju. Haigus avaldub oksendamise või kõhulahtisusega, okse- või roojamassis võib esineda solkmeid. Sageli esineb loidus, karvastiku kvaliteet halveneb (tuhm ja sakris karvastik), aga ka punnis kõht. Parasiitide kopsurände ajal võib kutsikatel esineda köha.
Koerasolge (Toxascaris leonina) on 4–10 cm pikkune ümaruss.
Parasitoosi nakatuvad tavaliselt üle kuue kuu vanused või täiskasvanud koerad, kes neelavad alla parasiidi mune või söövad parasiidi säilitusperemehi, näiteks närilisi. Solkmemunadest arenevad täiskasvanud parasiidid, kes hakkavad uuesti massiliselt munema. Ühes grammis roojas võib leiduda 700 kuni 15 000 solkmemuna. Munad omakorda satuvad roojaga keskkonda, kus püsivad pikka aega nakatumisvõimelisena.
Nakatumisest koera haigestumiseni kulub umbes neli nädalat. Täiskasvanud koertel on haiguse kliinilised tunnused sageli vähe väljendunud või isegi puuduvad. Raskematel juhtudel võib esineda kõhulahtisus, oksendamine, loidus, kõhukinnisus, isutus või isuväärastus: koer sööb mulda, kive jm ebasobivat. Kliiniliste haigussümptomite puudumisest hoolimata on nakatunud koerad teistele loomadele, aga ka inimesele nakkusallikaks.
Kopsuuss (Crenosoma vulpis) on 0,4–1,6 cm pikkune ümaruss, kes nugib koerte hingamisteedes. Kopsuussid vajavad arengutsüklis vaheperemeest, kelleks on maismaateod.
Koerad nakatuvad tigusid süües, aga ka süües parasiitide säilitusperemehi: närilisi, linde, kahepaikseid ja roomajaid.
Pärast vaheperemehe või säilitusperemehe söömist arenevad koera soolestikus kopsuussi vastsed, kes tungivad vere- ja lümfiringe kaudu kopsukoesse.
Hingamisteedes saavutavad parasiidid suguküpsuse ja algab esimese järgu vastsete või vastseid sisaldavate munade väljutamine hingamisteede sekreedis. Sekreet koos parasiidi arenguvormidega satub köhimisel koerale suhu ja ta neelatab selle alla. Niisuguse ringlusega jõuavad vastsed uuesti roojaga väliskeskkonda ja vaheperemeestesse (tigudesse).
Kliiniliste tunnustena esineb peamiselt köha, aga ka aevastamist.
Massilise nakatumise korral võib koeral esineda hingamisraskus, palavik ja kõhnumine. Kopsuussid on Põhjamaades küllaltki levinud, seetõttu on mõistlik teha koertele, kes söövad tigusid ja närilisi, profülaktiliselt ussitõrjet kindlate ussirohtudega.
Südameusside nahavorm (Dirofilaria repens) ja südamevorm
(Dirofilaria immutis) on sääskedega edasi kanduvad parasiidid, kes põhjustavad haiguse naha- või südamevormi. Haigus esineb enamasti soojema kliimaga maades, kuid dirofilarioosi nahavorm on Eestis diagnoositud juba mitmel koeral. Lemmikloomade reisimise, aga ka kliima soojenemise tõttu võib arvata, et lähitulevikus diagnoosime ka haiguse südamevormi.
Koerad nakatuvad, kui nendelt imevad verd südameussi vastsetega ehk mikrofilaariatega nakatunud sääsed. Vastsetest arenevad koera vereringes täiskasvanud, 2–3 cm pikkused südameussid, kes hakkavad omakorda paljunema ja vereringesse tekib juurde rohkelt südameussi vastseid.
Kui sääsk sööb nakatunud koera verd, satuvad parasiidi vastsed sääse süljenäärmetesse ja nakatumisring võib uuesti alata. Seetõttu on südameusstõppe nakatunud koer alati nakkusallikaks teistele koertele. Südamevormi kliinilised tunnused on köha, trombid ja tursed. Nahavormi tunnused on peamiselt väikesed kühmud nahal. Südameusside mõlema vormi peiteaeg võib olla 6–7 kuud.
Paelussid
Paelussidest esineb koertel kõige rohkem koeraviiki (Dipylidium
caninum), Taenia alaliike, ehhinokokki (Echinococcus granulosus) ja alveokokki (Echinococcus multilocularis).
Koeraviik on kirpude vahendusel leviv paeluss. Kirbuvastsed nakatuvad parasitoosi, süües keskkonnast koeraviigi mune.
Koerad omakorda nakatuvad nakatunud kirpude neelamisel. Koera sooletraktis areneb munast täiskasvanud paeluss, kellest hakkavad eralduma mune sisalduvad lülid. Riisiteri meenutavad lülid on liikumisvõimelised ja neid võib märgata koera päraku piirkonna karvastikus või roojas.
Kui väliskeskkonda väljutatud lülid satuvad kirbuvastsete toidulauale, algab tsükkel uuesti. Koeraviik ohustab ka inimesi, eeskätt lapsi, mistõttu on lemmikloomade ja keskkonna kirbutõrje äärmiselt tähtis, et vähendada nakatumisohtu.
Taenia alaliigi paelusse võib koer saada, kui sööb närilisi, lamba siseelundeid, jäneseid, mullamutte aga ka teatud metsloomi või nende tapajäätmeid. Elutsükkel koeras on sarnane koeraviigi omaga.
Ehhinokokk ehk põistang-paeluss (Echinococcus granulosus) ja alveokokk-paeluss (Echinococcus multilocularis) on eeskätt ohtlikud vaheperemeestele, kes on inimene, aga ka närilised ja sõralised. Vaheperemeestes tekivad siseorganites (ajus, kopsus, maksas) põied, mis sisaldavad paelussi vastseid. Inimestele on parasiidi vastseid sisaldavad põied ohtlikud, sest võivad tekitada survet ja pärssida siseorganite talitlust.
Ehhinokoki lõpp-peremehed on koerad, rebased ja kassid, kes nakatuvad, süües nakatunud vaheperemeeste liha, siseorganeid või loomsed jäätmed, näiteks maks, aju. Lõpp-peremehe sooletraktis areneb vastsetest täiskasvanud paeluss, kelle lülide kaudu satuvad väliskeskkonda nakatumisvõimelised munad. Seejärel sööb vaheperemees murul asetseva muna või muna sisaldava lüli ja parasiidi ringlus algab uuesti.
Siseparasiitide tõrje
Parasiiditõrje sagedus oleneb erinevatest asjaoludest:
• koera elustiilist: kas tegu on jahi- või näitusekoeraga, kas ta reisib;
• keskkonnast: kas ta elab maal või linnas, toas või õues;
• vanusest: kas ta on kutsikas või täiskasvanud koer;
• toidust: kas ta sööb toortoitu, saakloomi või täisväärtuslikku kuumtöödeldud toitu;
• aastaajast: teatud nakkused levivad rohkem soojematel aastaaegadel;
• sõpradest: lapsed, teised koerad, teised lemmikloomad või metsloomad;
• keskkonna puhtusest: lemmikloomade rooja koristamine väliskeskkonnast.
Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes saab hinnata looma nakatumisohtu või võimalust olla nakkusallikas. Tavaliselt soovitatakse teha koerale ussitõrjet vähemalt kolme kuu tagant, kuid suurema nakatumisohuga koerale, näiteks toorest liha sööv või õues elav koer, võib jääda sellise intervalliga ussikuurist väheks. Isegi kui nakkus koeral ei avaldu, võib ta jääda parasiitide kandjateks ja ohustada teisi loomi ning inimesi.
Kõik ravimid ei mõju kõigile parasiitidele ja mõne parasitaarhaiguse korral peab tegema mitmepäevaseid ravikuure.
Ravimi valikul tuleb arvestada ka looma vanust ja seisundit.
Kutsikate, tiinete ja imetavate koerte ravimi manustamissagedus ning valik erineb mõnevõrra tavalisest. Massiliselt parasiitidega nakatunud kutsikatele peab ussirohtu andma ettevaatlikult, sest parasiitide hävimisel vabaneb organismi rohkelt mürgiseid aineid, mis veelgi nõrgestavad haigestunud organismi.
Ussirohu valikul on mõistlik lugeda pakendi infolehte või konsulteerida loomaarstiga. Ussirohu valikul võiks eelistada kaetud või maitsestatud tablette, sest hea maitse ja meeldiv kogemus lihtsustavad edaspidi regulaarset ussikuuri.
Parasitoosidesse nakatumist koertel ja meil endal vähendavad head hügieenitavad: koera rooja koristamine tänavatelt või koduhoovist ja kirpude arvukuse vähendamine välisparasiitide tõrjevahenditega ning keskkonna töötlemisega.
Nakatumine ümar- ja paelusstõvesse toimub otseselt või kaudselt. Mõni haigus võib kanduda ka inimestele, eriti vastuvõtlikud on lapsed. Otsene nakatumine tähendab, et koer neelab alla mullas, roojas, karvastikus ja mujal väliskeskkonnas esinevad nakatumisvõimelised parasiidid või parasiidimunad. Otseseks nakatumiseks peetakse ka kutsikate nakatumist tiine koera platsenta või emapiima kaudu juhul, kui emaskoerale ei ole tehtud regulaarset korralikku ussitõrjet. Kaudseks nakatumiseks on vaja vaheperemehi. Need on erinevad organismid, näiteks teod, vihmaussid jt, kelles parasiit areneb nakatumisvõimeliseks. Sellisel juhul nakatub koer parasitaarhaigusesse vaheperemeeste söömisel või allaneelamisel. Kolmas võimalus nakatuda on vektorsiirutajate vahendusel. Sel juhul kanduvad nakkused üle lülijalgsete vaheperemeestega, näiteks kirbud, sääsed. Ümar- ja paelusstõbede tekitajaid on palju, kuid käsitleme kahe rühma enam levinud esindajaid.
Ümarussid
Kutsikasolge (Toxocara canis) on küllaltki levinud ümaruss, mis põhjustab parasitoosi eeskätt kutsikatel. Täiskasvanud emased koerad kannavad nakkust varjatult, olles ise varem juba nakatunud. Nendel püsivad parasiidid lihastes ja maksas soikeseisundis.
Umbes kolm nädalat enne poegimist aktiveeruvad soikeseisundis püsinud parasiidid ja kutsikad nakatuvad tiine koera platsenta või emapiima vahendusel. Kutsikates arenevad neist arenguvormidest umbes kolme nädalaga munemisvõimelised parasiidid. Seetõttu võib isegi alla ühe kuu vanustel kutsikatel olla massiliselt solkmeid.
Kui aga kutsikas nakatub väliskeskkonna vahendusel, siis lisandub parasiidi elutsüklisse üks etapp. Allaneelatud munadest arenevad vastsed, kes liiguvad soolestikust kudedesse, peamiselt kopsu. Kopsus solkmed kasvavad ja küpsevad ning liiguvad peagi tagasi soolestikku. Kutsikad hakkavad köhima ja väljaköhitava sekreediga neelatakse noored parasiidid alla. Neist arenevad täiskasvanud, väliskeskkonda mune eritavad ümarussid. Arengutsükkel algab uuesti.
Kutsikasolkmed võivad kasvada 8–18 cm pikkuseks ja neid võib kutsika soolestikus elada väga palju. Haigus avaldub oksendamise või kõhulahtisusega, okse- või roojamassis võib esineda solkmeid. Sageli esineb loidus, karvastiku kvaliteet halveneb (tuhm ja sakris karvastik), aga ka punnis kõht. Parasiitide kopsurände ajal võib kutsikatel esineda köha.
Koerasolge (Toxascaris leonina) on 4–10 cm pikkune ümaruss.
Parasitoosi nakatuvad tavaliselt üle kuue kuu vanused või täiskasvanud koerad, kes neelavad alla parasiidi mune või söövad parasiidi säilitusperemehi, näiteks närilisi. Solkmemunadest arenevad täiskasvanud parasiidid, kes hakkavad uuesti massiliselt munema. Ühes grammis roojas võib leiduda 700 kuni 15 000 solkmemuna. Munad omakorda satuvad roojaga keskkonda, kus püsivad pikka aega nakatumisvõimelisena.
Nakatumisest koera haigestumiseni kulub umbes neli nädalat. Täiskasvanud koertel on haiguse kliinilised tunnused sageli vähe väljendunud või isegi puuduvad. Raskematel juhtudel võib esineda kõhulahtisus, oksendamine, loidus, kõhukinnisus, isutus või isuväärastus: koer sööb mulda, kive jm ebasobivat. Kliiniliste haigussümptomite puudumisest hoolimata on nakatunud koerad teistele loomadele, aga ka inimesele nakkusallikaks.
Kopsuuss (Crenosoma vulpis) on 0,4–1,6 cm pikkune ümaruss, kes nugib koerte hingamisteedes. Kopsuussid vajavad arengutsüklis vaheperemeest, kelleks on maismaateod.
Koerad nakatuvad tigusid süües, aga ka süües parasiitide säilitusperemehi: närilisi, linde, kahepaikseid ja roomajaid.
Pärast vaheperemehe või säilitusperemehe söömist arenevad koera soolestikus kopsuussi vastsed, kes tungivad vere- ja lümfiringe kaudu kopsukoesse.
Hingamisteedes saavutavad parasiidid suguküpsuse ja algab esimese järgu vastsete või vastseid sisaldavate munade väljutamine hingamisteede sekreedis. Sekreet koos parasiidi arenguvormidega satub köhimisel koerale suhu ja ta neelatab selle alla. Niisuguse ringlusega jõuavad vastsed uuesti roojaga väliskeskkonda ja vaheperemeestesse (tigudesse).
Kliiniliste tunnustena esineb peamiselt köha, aga ka aevastamist.
Massilise nakatumise korral võib koeral esineda hingamisraskus, palavik ja kõhnumine. Kopsuussid on Põhjamaades küllaltki levinud, seetõttu on mõistlik teha koertele, kes söövad tigusid ja närilisi, profülaktiliselt ussitõrjet kindlate ussirohtudega.
Südameusside nahavorm (Dirofilaria repens) ja südamevorm
(Dirofilaria immutis) on sääskedega edasi kanduvad parasiidid, kes põhjustavad haiguse naha- või südamevormi. Haigus esineb enamasti soojema kliimaga maades, kuid dirofilarioosi nahavorm on Eestis diagnoositud juba mitmel koeral. Lemmikloomade reisimise, aga ka kliima soojenemise tõttu võib arvata, et lähitulevikus diagnoosime ka haiguse südamevormi.
Koerad nakatuvad, kui nendelt imevad verd südameussi vastsetega ehk mikrofilaariatega nakatunud sääsed. Vastsetest arenevad koera vereringes täiskasvanud, 2–3 cm pikkused südameussid, kes hakkavad omakorda paljunema ja vereringesse tekib juurde rohkelt südameussi vastseid.
Kui sääsk sööb nakatunud koera verd, satuvad parasiidi vastsed sääse süljenäärmetesse ja nakatumisring võib uuesti alata. Seetõttu on südameusstõppe nakatunud koer alati nakkusallikaks teistele koertele. Südamevormi kliinilised tunnused on köha, trombid ja tursed. Nahavormi tunnused on peamiselt väikesed kühmud nahal. Südameusside mõlema vormi peiteaeg võib olla 6–7 kuud.
Paelussid
Paelussidest esineb koertel kõige rohkem koeraviiki (Dipylidium
caninum), Taenia alaliike, ehhinokokki (Echinococcus granulosus) ja alveokokki (Echinococcus multilocularis).
Koeraviik on kirpude vahendusel leviv paeluss. Kirbuvastsed nakatuvad parasitoosi, süües keskkonnast koeraviigi mune.
Koerad omakorda nakatuvad nakatunud kirpude neelamisel. Koera sooletraktis areneb munast täiskasvanud paeluss, kellest hakkavad eralduma mune sisalduvad lülid. Riisiteri meenutavad lülid on liikumisvõimelised ja neid võib märgata koera päraku piirkonna karvastikus või roojas.
Kui väliskeskkonda väljutatud lülid satuvad kirbuvastsete toidulauale, algab tsükkel uuesti. Koeraviik ohustab ka inimesi, eeskätt lapsi, mistõttu on lemmikloomade ja keskkonna kirbutõrje äärmiselt tähtis, et vähendada nakatumisohtu.
Taenia alaliigi paelusse võib koer saada, kui sööb närilisi, lamba siseelundeid, jäneseid, mullamutte aga ka teatud metsloomi või nende tapajäätmeid. Elutsükkel koeras on sarnane koeraviigi omaga.
Ehhinokokk ehk põistang-paeluss (Echinococcus granulosus) ja alveokokk-paeluss (Echinococcus multilocularis) on eeskätt ohtlikud vaheperemeestele, kes on inimene, aga ka närilised ja sõralised. Vaheperemeestes tekivad siseorganites (ajus, kopsus, maksas) põied, mis sisaldavad paelussi vastseid. Inimestele on parasiidi vastseid sisaldavad põied ohtlikud, sest võivad tekitada survet ja pärssida siseorganite talitlust.
Ehhinokoki lõpp-peremehed on koerad, rebased ja kassid, kes nakatuvad, süües nakatunud vaheperemeeste liha, siseorganeid või loomsed jäätmed, näiteks maks, aju. Lõpp-peremehe sooletraktis areneb vastsetest täiskasvanud paeluss, kelle lülide kaudu satuvad väliskeskkonda nakatumisvõimelised munad. Seejärel sööb vaheperemees murul asetseva muna või muna sisaldava lüli ja parasiidi ringlus algab uuesti.
Siseparasiitide tõrje
Parasiiditõrje sagedus oleneb erinevatest asjaoludest:
• koera elustiilist: kas tegu on jahi- või näitusekoeraga, kas ta reisib;
• keskkonnast: kas ta elab maal või linnas, toas või õues;
• vanusest: kas ta on kutsikas või täiskasvanud koer;
• toidust: kas ta sööb toortoitu, saakloomi või täisväärtuslikku kuumtöödeldud toitu;
• aastaajast: teatud nakkused levivad rohkem soojematel aastaaegadel;
• sõpradest: lapsed, teised koerad, teised lemmikloomad või metsloomad;
• keskkonna puhtusest: lemmikloomade rooja koristamine väliskeskkonnast.
Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes saab hinnata looma nakatumisohtu või võimalust olla nakkusallikas. Tavaliselt soovitatakse teha koerale ussitõrjet vähemalt kolme kuu tagant, kuid suurema nakatumisohuga koerale, näiteks toorest liha sööv või õues elav koer, võib jääda sellise intervalliga ussikuurist väheks. Isegi kui nakkus koeral ei avaldu, võib ta jääda parasiitide kandjateks ja ohustada teisi loomi ning inimesi.
Kõik ravimid ei mõju kõigile parasiitidele ja mõne parasitaarhaiguse korral peab tegema mitmepäevaseid ravikuure.
Ravimi valikul tuleb arvestada ka looma vanust ja seisundit.
Kutsikate, tiinete ja imetavate koerte ravimi manustamissagedus ning valik erineb mõnevõrra tavalisest. Massiliselt parasiitidega nakatunud kutsikatele peab ussirohtu andma ettevaatlikult, sest parasiitide hävimisel vabaneb organismi rohkelt mürgiseid aineid, mis veelgi nõrgestavad haigestunud organismi.
Ussirohu valikul on mõistlik lugeda pakendi infolehte või konsulteerida loomaarstiga. Ussirohu valikul võiks eelistada kaetud või maitsestatud tablette, sest hea maitse ja meeldiv kogemus lihtsustavad edaspidi regulaarset ussikuuri.
Parasitoosidesse nakatumist koertel ja meil endal vähendavad head hügieenitavad: koera rooja koristamine tänavatelt või koduhoovist ja kirpude arvukuse vähendamine välisparasiitide tõrjevahenditega ning keskkonna töötlemisega.
Kommentaarid